Milliste sõnadega sa kirjeldaksid enda loomingut?
Ma teen kõige rohkem popmuusikat. Kohati seguneb ta eksperimenteerimise käigus justkui instinktiivselt elektroonilise muusika või souliga.
Millised muusikažanrid ja artistid on sinu lemmikud?
Adele meeldib mulle väga – ma kuulan teda lapsepõlvest saati. Samuti kuulasin hästi palju Whitney Houston’it ning Celine Dioni. Viimastel aastatel on maitse muutunud ja olen läinud elektroonilise muusika ning EDM-i poole, kust näiteks Hayla ja Tate McRae on praegu suuremad lemmikud.
Kuidas su Armeenia-Ukraina juured sind mõjutavad?
Kogu minu elu ja teekond kindlasti on mõjutanud. Armeenia juured annavad mu häälele lisatämbrit juurde ja magus eestikeelne aktsent teeb muusika samuti omanäolisemaks. Ma arvan, et kogu elu annab teatud mõjutusi. Otsa koolis ja Muusikaakadeemias õppimine põimuvad omavahel minu loomingus ja sellepärast tulebki muusika nendest kogemustest.
Sa astusid hiljuti Eesti Muusikaakadeemiasse, aga mis erialal?
Akadeemia ma tegingi lõpuks ära ja kuna mul on bakalaureus juba käes, siis ma valisin muusikapedagoogika eriala, sest see on selline lai valdkond ja päris džässi ei tahtnud minna õppima. Olen ikka rohkem popmuusika poole ja selle ja seetõttu ma valisin muusikapedagoogikat ja lõpetasingi tänavu.
Milline näeb välja su loomeprotsess?
See erineb iga kord. Kord on nii, et istun klaveri taha ja siis lihtsalt istud ning hakkad improviseerima klaveri peal. Selle käigus tulevad mõned meloodiad, mis tekitavad emotsioone ja siis ma salvestan need. Mul on endal kaks last ja kui ma mõni kord ei saa kõike väljendada, siis teen seda läbi muusika. Viimased lood, mis tulevad hoopis järgmisel aastal välja - nende jaoks sain inspiratsiooni lastest. Tunded nagu viha, lootus või melanhoolia, on vaid hetkeks, ning nende möödudes tuleb uus tore päev. Seetõttu kirjutan need momendid üles ja laulan ilma klaverita ümisedes. Kui see kõlab hästi, siis salvestan telefoni ja lähen klaveri taha sobivaid akorde otsima.
Su vend Stefan tegeleb ka muusikaga – kuidas see teie suhtlust mõjutab?
Pean tunnistama, et me näeme üksteist päris harva. Mu vend on saavutanud väga palju ja ta on väga suur artist. Lisaks on tal ka oma perekond, aga ta üritab igal pool ikka abiks olla. Kui ta leiab aega, siis ta ikka proovib mulle toeks olla, aga pean tunnistama, üksteisega ühist aega leida on ülimalt keeruline. Konkurentsi ei ole, sellepärast me oleme väga erinevad tegelikult ja ma arvan, et kõik inimesed on nii erinevad. Vaatamata sellele, et oleme õde ja vend, oleme kõik nii omapärased isiksused ja igaühel on oma publik ning toetajad.
Mis moodi on emadus ja perelu sinu karjääri mõjutanud?
Alguses ma esinesin festivalidel, konkurssidel ja restoranides hästi aktiivselt. Siis aga tuli pereelu – kaks last ja täielik paus. Samal ajal kui mu mees mind toetas, olid kodu ja pere minule lisakohustus. Pean tunnistama: see võttis oodatust rohkem aega. Emadus võttis mul nii palju energiat ära ja ma isegi kahtlesin, et kas ma tulen üldse tagasi laulma ning kas ma jätkan oma laulukarjääriga. Tegelikult kõik juhtub ainult hea põhjusega. Ma tahtsin enda uusi tundeid väljendada läbi muusika ja ma ei sain aru, et ma ikka ei suuda elada ilma muusikata! Tekkis igatsus ja sisemine vajadus rohkem muusikat kirjutada ning seda välja anda, et inimesed tunneksid neid samu emotsioone ja elaksid neid läbi oma kogemuse põhjal.
Kui sul oleks vaba voli teha muusikaliselt ükskõik mida, siis mida sa teeksid?
Mul on hästi suur unistus korraldada kontsert, kus on sümbioos elektroonilise ja popmuusika vahel, lisades Armeenia puhkpillid nagu duduk ja zurna. Duduki on väga keeruline mängida. Seal põsed punduvad ja lähevad nii kõvasti täis, kuna puhumiseks on vaja hästi palju energiat. Ma ise ei ole seda küll mänginud, aga mul õnnestus tutvuda ühe kuulsa Armeenia duduki mängijaga, kes tuli Otsa kooli lõpuaktusele seda mängima ja kõlas tõesti imeliselt.
Mida sa ise soovitaksid mõnele hakkajale muusikale?
Kui olla päris aus – ärge minge muusikat õppima. Iseseisvalt arenemine on kõige parem viis õppida. Ma arvan, et piisab muusika põhiteadmiste omandamisest ja siis sealt oma maitse ja nägemuse järgi enda muusikat edasi arendada. Mulle tundub, et paljudel artistidel, kes on veetnud ohtrat aega muusikat õppides, on keerulisem kirjutada head popmuusikat, mis läheb rohkem inimestele südametesse.
Milline näeb välja sinu ideaalne suveõhtu?
Tänavu proovisin esimest korda surfata. See oli väga põnev kogemus ja ma tahakski nagu rohkem uusi kogemusi. Lisaks on loodus mulle südamelähedane. Kui ma lapsepõlves Armeenias aega veetsin, sain palju mägedes ronida ja see on mu lemmiktegevus. Ent ka Eestis on mõnus minna loodusesse ja jalutada ning ühtlasi perega aja veetmine.
Minu ideaalne päev on ennast arendada nii artistlikus kui ka emotsionaalses mõttes- tegeled iseendaga, arened, muutud järjest paremaks ning iga päev proovid ja katsetad. Sellest tulenevalt ka kõigile soovitus – julge proovida, ära anna alla ja ära mõtle üle!
Broneeri ansambel Stefania & Trio esinema siit.
