Kuidas sai sinust baleriin?
Õppisin lapsena korraga Tartu Kunstigümnaasiumis, Laste I Muusikakoolis (viiuli erialal) ja Ida Tantsukoolis (balletti erialal) ning käisin kõik koolid ka lõpuni. Kuna balletiga sain juba varakult suurele lavale, võitis see mu südame ja ihkasin selles keerulises kunstis tippu jõuda. Ja see ongi õnnestunud, olen osa Eesti Rahvusballeti tuumikust ja lisaks tantsimisele olen saanud võimalusi Estonias ka koreograafina lavastada.
Kuidas sündis mõte ühendada laulmine, tantsimine ja näitlemine üheks kontsertkavaks?
Mulle on alati meeldinud projektid, kus tantsijatelt oodatakse rohkem kui vaid hästi tantsimist. Minu ideaaliks on multifunktsionaalne artist, kes tunneb end võrdselt vabalt nii teksti andes, näideldes, lauldes, pilli mängides kui ka tantsides. Et väljendus ei jääks kunagi võimete ega oskuste taha kinni. Aga ega ükski lavastaja naljalt selliseid erinevaid oskusi ja väljendusvahendeid kokku panna ei soovi ega saagi, sest sellist segažanrit pole ametlikult ju olemas. Nii et hakkasin ise tegema – saan end panna just sellisesse konteksti nagu ise soovin ja selles ennast edasi arendada.
Kui sa peaksid oma esinemist kirjeldama kolme sõnaga, millised need sõnad oleks?
Ainulaadne, inspireeriv, meelelahutuslik.
Mis sind kõige rohkem inspireerib laulude kirjutamisel?
Elu ise – see on n-ö otseallikas. Ja erinevad kunstivormid kui sekundaarsed allikad. Ma leian tavaliselt mingi sõnamängu, mõtte, viisi või visuaali, milles näen kujundit, mis mind inspireerib ja/või mulle nalja teeb. Mõnikord on selge, et sellest tuleks kirjutada laul, teinekord hoopis, et sellest saaks luua terve balleti – ma ei piira end ühe kindla väljendusvahendiga. Ja muidugi on sügavaid ja õrnu teemasid, mis pikalt hingel ja tasapisi valmis küpsevad.
Kas sul on mõni rutiin või rituaal, mida teed enne esinemist? Milline?
Kuna ma laulva baleriinina esinedes tantsin ja panen ka varvaskingad jalga, pean lisaks häälele kindlasti jalad ja keha soojaks tegema, nii et minu esinemiseelne soojendus erineb veidi lauljate omast. Rutiini hulka kuulub kindlasti meigi tegemine ja kostüümi selga panemine ning vaimne häälestumine. Samas, n-ö loori alla ma ei lähe ja mingit kohustuslikku rituaali mul tegelikult ei ole, muidu oleksin sellest ju sõltuv.
Milline on sinu suhe improvisatsiooniga - kas tantsus või muusikas jätad endale ruumi spontaansuseks?
Ma pean teadma, kuhu ma millegagi välja tahan jõuda, et kontsertetenduse dramaturgiline kaar välja tuleks. Kui esinen bändiga, peavad märksõnad lugudega pihta hakkamiseks või nende lõpetamiseks muidugi paigas olema, aga improvisatsiooni ruumi on ikka, sest palju oleneb publiku reaktsioonidest ja bändimeeste näitlemistujust ja küllap tuleb esinemise jooksul ka mõnest segaminiminekust mänguliselt välja tulla. Tantsuosad on meil muusikas kokku lepitud, aga mis sammudega ma neid täpselt täidan, võib olla vastavalt olukorrale (nt põranda libedusele) kindlasti erinev.
Milline oli see hetk elus, kui tundsid, et “see ongi minu kutsumus”?
Mingis mõttes otsin ma seda kutsumust ikka veel. Aga üks on kindel, laval olemine on küll mu kutsumus!
Kui sul avaneks võimalus luua duett mõne teise Eesti artistiga, kes see oleks ja miks?
Praegu vaatan vaimustusega duo SADU kõrget pealelendu – nende naistega paneks maailma paika! Aga siis oleks see muidugi trio.
Mis on sinu jaoks kõige olulisem tunne, mille soovid publikule pärast oma etteastet jätta?
Minu jaoks on esinemine väga korda läinud, kui inimesed on leidnud mu lugudest mõtlemisainet, kui nad tunnevad end lahkudes inspireerituna ning elu suhtes optimistlikuna.
Milline näeb välja sinu ideaalne vaba päev?
See on kuumas päikeses, aeglase hommikusöögi, mõnusa kunstinäituse või muuseumikülastuse ja rannaskäiguga päev, mis lõpeb õhtusöögiga vabas õhus, heas seltskonnas, koos muusika ja tantsuga.
Kutsu Triinu oma üritusele esinema siit.
