Kuidas sa avastasid, et stand-up on just see, mida teha soovid?
Kooliajal oli sellest juba mõningaid märke, kui ma üritasin igal võimalikul hetkel oma klassikaaslasi naerma ajada. Eks see oli ka selline kaitserefleks, kuidas inimestega hakkama saada ja neile meeldida. Hiljem juba tutvusin stand- up maailmaga ja tundsin kohe ära, et see on midagi, mis võiks mulle meeldida ning ilma pikemalt mõtlemata sukeldusin sinna maailma esimesel võimalusel, mis oli oma viis aastat tagasi.
Mis sind stand-upi juures kõige rohkem tõmbab: kirjutamine, esinemine või publiku reaktsioon?
Igal aspektil on oma võlu, eks kõik hakkab ikka kirjutamisest ja ideedest, pärast mida tekib ootusärevus, et seda juba laval publiku ees proovida ja siis viimistleda seda iga võimaliku nurga alt niikaua, kuni on saavutatud maksimum naer per minut. Muidugi teeme seda ka ikka eelkõige, et publikut naerutada ja laval edvistada.
Kust sa tavaliselt oma naljade jaoks inspiratsiooni saad?
See kas tuleb nagu välk selgest taevast või siis on töö tulemus, nagu iga loomingulise töö puhul. Tavaliselt ikka jälgides inimesi või omaenda mõtteid, mis pakuvad alati kõneainet. Tuleb silmad lahti hoida ja mingil hetkel hakkab naljade leidmine muutuma automaatseks. Kui sul on hüperaktiivne ajutegevus, siis komöödiaga tegelemine on absoluutne õnnistus.
Kas sul on mõni teema, mille üle sa teadlikult nalja ei tee?
Pigem mitte, aga eks üritan olla tundlik mõningate teemade suhtes ja jääda ausaks iseendale. Räägin sellest, millest tean ja mis pakub huvi minu publikule. Kuigi kui keegi ütleb, et sellest ei tohi nalja teha, siis pigem tahaks vastupidist tõestada.
Kui kaua võib võtta aega ühe hea nalja lihvimine?
Mõni nali saab valmis mõne minutiga, teisest küljest võib minna aega ühe naljaga aastaid, siin ei ole kindlat rusikareeglit. Oleneb palju ka kogemusest. Eks alguses, kui hakkad millegi uuega tegelema siis oled justkui uus kraan, kust tuleb pruuni vett ja siis ühel hetkel hakkab vesi selginema ja võib juba julgelt sõõmu võtta sellest kraanist ning ka teistele pakkuda.
Mis on kõige keerulisem osa stand-upi tegemise juures, millest publik ei tea?
Et see kõik, mida publik näeb, on suure töö tulemus. Kuigi peab välja nägema, nagu see kõik justkui juhtub kohapeal ja selle samas hetkes. Iga detail ja liigutus on läbimõeldud: kuhu suunad pilgu, kuidas žestikuleerid, kõik – on lihvitud ja miski ei ole juhuslik. Kuigi professionaalid saavad natukene ka endale mänguruumi jätta, et olla natukene spontaane aga reegel on see, et minnakse lavale kindla plaani ja kavaga.
Kui suur osa sinu setist on täpselt kirjutatud ja kui palju jätad ruumi improvisatsiooniks?
Jätan natukene ruumi improks ja meeldib suhelda ka publikuga, et saaksime üksteist natukene tundma õppida. Eriti tähtis on see eraüritustel, kus inimesed on natukene rohkem altid rääkima ja tihtipeale tahavad ka natukene esineda. Kui on tegu minu enda üritusega, siis pigem on kindel programm ja spontaansust natukene vähem, kuid ei saa sellest üle ega ümber. Mulle meeldib rahvaga suhelda.
Kuidas sa tead, millal üks nali on lavale minemiseks valmis?
Kui see on uus nali, siis väga ei teagi – tuleb minna ja proovida. Kui oled juba konkreetset nalja proovinud, naer per minute on maksimaalne ning sinna enam midagi lisada ja ära võtta ka ei ole, siis on see põhimõtteliselt valmis. Kuigi võib juhtuda, et mõne aja möödudes võib sinna midagi lisanduda – see on justkui mosaiik, mis ajapikku täieneb ja tuleb päevavalgele hoopis suurem pilt, mida algselt tähele ei pannudki.
Kuidas tegutsed, kui sa ei saa publikult oodatud reaktsiooni?
Tuleb aru saada, et publikuid on erinevaid ning kui oled seda piisavalt teinud, siis hakkad ära tundma, kes on saalis ja sellest lähtuvalt ka kohaneda. Põhiline on jääda karakterisse ja mitte lasta ennast häirida välistest teguritest, kui endast välja lähed või hakkad paanitsema, siis ei ole sellest kellelegi kasu. Mõnikord lihtsalt läheb aega, enne kui publik sulama hakkab, tuleb endale kindlaks jääda.
Kas on mingi nali, mis töötab alati?
Igal koomikul on tema „Best Of", mis võetakse tavaliselt kasutusele, kui midagi muud ei tööta, ja kui see ka alt veab, siis nutame õhtul patja ja mõtleme elu üle järele.
Mis on järgmine samm stand-upis, mida sooviksid enda puhul arendada või katsetada?
See on sõltuvus ja elustiil, mis on selline pikaajaline projekt. Teen ikka edasi musikaalset komöödiat ja vaatame, kuhu see viib. Hetkel olen veel ainukene, kes seda Eestis viljeleb. Mulle on alati meeldinud sõnu ritta seada ja vaadata, mis sealt välja tuleb. „Olen parem täna kui olin eile” mentaliteet ja see on parim viis, kuidas arengusse suhtuda, kui nüüd päris aus olla.
Kutsu Sten Erik oma üritusele esinema siit.
