Oled olnud muusik väga pikka aega. Kuidas aga sai Sinust muusik, kuidas jõudsid muusikani?
Juba varases lapsepõlves, lasteaias olin eesringlik lapslaulja ja kusagil viie aastasena võitsin ühe piirkondliku lauluvõistluse. Sealt suunati televisiooni, kus toimus 1986. või 1987. aastal Eve Viilupi juhatamisel laulusaade “Laulumaias”, millest arenes hiljem välja “Laulukarussell”. Saates “Laulumaias” saavutasin kolmanda koha ning nii see laulutee jätkus ja jätkus. Hiiumaale kolides olin seal mudilaskooris ning ka noorte- ja segakooris. Sai mindud ka Rudolf Tobiase nimelisse Kärdla Muusikakooli, kus hakkasin klaverit õppima. Kui 13-14aastasena kirjutasin oma esimesed lood, siis tekkis tungiv soov bändi teha. Põhikooli lõpuks sai kokku pandud ka esimene koolibänd. Ansambli nimi oli Küprok. Kutsusime seda ka Cyproseks. Viljelesime Red Hot Chilli Peppers`t ja Terminaatorit, mis oli tollel ajal ülimalt populaarne. Bänd oli kolmeliikmeline: mina mängisin bassi ja teised kaks bändiliiget mängisid teisi pille. Ühel hetkel sattus mind kuulama tolleaegne Tanel Padari mänedžer Marek Inno. Meil oli samal ajal Hiiumaal kontsert, nad tulid sinna kuulama ja nii lõime kontakti. Tehnikumi ajal hakkasin siis proove tegema ja esinema. Lõpuks kasvas ansamblis tegutsemine soolokarjääriks Sulo nime all.
Kuidas kirjeldad enda muusikat? Millised kolm sõna seda kõige paremini kirjeldavad?
Vot muusika on pealtnäha nii lihtne asi ja tegelikult, kui süvitsi minna, siis ei saagi kolme sõnaga seda kokku võtta. Minu muusika on laiahaardeline ja tantsuline. Need lood, mis hingest ise kirjutan, kas tekstid või viisijupid, need on pigem romantilised. Hinges on suur ballaad kogu aeg.
Millises punktis Sa oma muusikukarjääriga oled – millised on Sinu suurimad õnnestumised, saavutused ning kuhu tahaksid jõuda?
Minu prime time on mõnes mõttes ära olnud, hiilgeaeg jäi 2000–2010ndatesse aastatesse, kus oli meeletu kiirusega pilvepiirile ronimine – tee tähtede poole. Ausalt öeldes mingi hetk see kurnas ära, kes tahab nimetada seda läbipõlemiseks, mina nimetan seda loominguliseks pausiks. 2010.a paiku taandusin avalikkuse eest, ei suhelnud ajakirjanikega, sest ei soovinud tähelepanu. Praegu ongi üheksa aastat kestnud vaikus, kus nüüd olen hakatud uuesti tegema uut muusikat ja plaanides on ka uus plaat välja anda.
Mõned uued lood on siin ilmunud. Minu kallis elukaaslane Helen Baumann kirjutas ka ühele loole sõnad. Ma olin Tais eestlastele esinemas ning tagasi tulles oli ta kirjutanud lauluteksti Ronan Keating`i laulule “When you say nothing at all”. Eestikeelseks pealkirjaks sai sellel lool “On alles algus me lool”. See lugu saavutas raadiotes laiapõhjalist kandepinda. See on nüüd meil väga populaarne lugu.
Mis on muusiku elukutse juures kõige põnevam? Aga kõige raskem?
Mul täitub 20 aastat laval olemisest. Selle aja jooksul on juhtunud väga palju värvikat, mis paneb pulsi kiiremini käima ja tekitab särtsu. Ma arvan, et pigem ongi see otsimine. Otsimine selles mõttes, et kui sa tunned sellist monotoonset rahutust, siis on see märk, et midagi on valesti, et nüüd peaks midagi hakkama sündima, kasvama – mõtlen seda loomingus. Ja kui see tekib, siis ongi see periood, kus lased selle kõik välja. Istudki stuudios ja teed plaati. Kogu see protsess selleni, kuni jõuad plaadi valmimiseni ja see on sul näppude vahel. See ongi see kõige põnevam asi üldse.
Kui mõelda raskustele, siis laval on vahel raske läbi pisarate naeratada, aga nii üks muusik elab välja oma kurbust ja rõõmu. Arvan, et raske on ka eraeluline külg, kus sa palju kodust ära oled. Üldjuhul tehakse ju pere asju perega koos nädalavahetustel, kus muusik on tavaliselt tööl. Ja võib-olla see ajaplaneerimine perega on kõige raskem küsimuse koht. Aastatega on aga palju kõrva taha pandud kolleegidelt ja ise praktiseeritud, seega tundub, et on leitud kesktee.
Milline on kõige naljakam/imelikum asi, mis Sul laval juhtunud on?
Juhtumisi on laval olnud erinevaid. Näiteks käisime Ruusmäe Rahvamajas ükskord mängimas ja seal oli tohutu torm ja lumetuisk. Me ei saanud minema hommikul enne, kui traktor tuli lund lükkama. Keset pidu läks aga ühel hetkel vool ära ja külaelanikud mõtlesid, et nüüd on pidu läbi ja untsus. Õnneks oli nii, et me ei pidanud nende ootusi petma, sest seal oli olemas tiibklaver. Mina olin siis rahva keskel kitarriga ja tantsupidu läks edasi. See oli hästi äge juhtum.
Kas Sul on muusikas ka eeskujusid?
Eks ikka ole! Mulle meeldib kantri ja selline disko 80ndate keskpaigast-lõpust ja 90ndate algusest. Lääne artistidest võib välja tuua tegijad nagu Ronan Keating, Tom Jones, Elvis Presley, Chuck Berry. See loetelu tuleks väga pikk. Bändidest Diamond Rio. Eesti omadest Karl Madis, Mait Maltis, Tarmo Pihlap ja Ivo Linna kindlasti. Neid olen ma lapsepõlves kõige rohkem kuulanud. Eks alguses sunniviisiliselt, sest ema-isa kuulasid, aga siis jäi kuidagi külge. Sai neid vinüüle kodus keerutatud küll, kui ema ja isa kodus polnud. 80ndate ja 90ndate perioodist diskolauljatest Jason Donovan, Rick Astley. Nemad on mulle ka justkui eeskujud olnud. Muusika ongi selles mõttes tore, et seda on nii palju aastate jooksul maailma toodetud ja kui kaevud end mingi artisti hingeellu või muusikasse, siis avastad nii palju uut inspiratsiooni.
Unistuste üritus/teleshow/lava, kus sooviksid esineda?
Ma olen juba selles vanuses, kus edevus on natuke väiksemaks läinud. Aga loomulikult tuleb mingil määral ennast pildil hoida. Peadpidi otse telekasse ei roni, aga kui ikka midagi pakutakse, siis tuleb võimalust kasutada. Aeg-ajalt tuleb endast ikka märku anda.
Milline lugu Su enda repertuaarist meeldib Sulle kõige rohkem? Miks just see?
Igapäevaselt ma seda ei esita, kuid võin välja tuua enda kirjutatud loo “Sind vaid näen”. See oli kõige esimene lugu, mida ei kirjutanud sahtlisse, vaid mis läks kohe plaadile. Salvestasime selle 2004.a Heini Vaikmaa stuudios. Tema arranžeering, minu viis ja sõnad. See võib-olla on märgilise tähendusega minu jaoks. Kui rääkida aga sellest, mida mulle laulda meeldib ja millest ma ei loobu, siis selleks on see uus lugu “On alles algus me lool”, millele mu kallis elukaaslane teksti kirjutas. See on selline, milles ma tunnen uut hingamist, mis on hästi meloodiline ja ilus lugu.
Kuidas valmistud esinemisteks? Kas on midagi, millele eriliselt tähelepanu pöörad? Kui jah, siis mis see on?
Võib-olla on pigem see, et olen hakanud rohkem mõtlema sellele, et ei pea esinema kiirustama. Olen alati olnud selline, kes läheb aegsasti kohale, kasvõi tunnike-kaks varem. Hakkan varem liikuma, et juhul, kui peaks midagi juhtuma, siis suudab sellele ka reageerida. Panen siis aegsasti asjad üles ja saan keskenduda täielikult tulevasele etteastele.
Kuidas veedad oma vaba aega väljaspool muusiku rolli?
Harrastan sukeldumist soojades vetes. Eriti käin Egiptuses, kusagil korra aastas. Eestis võib ka suvel sukeldumas käia, kui on mõni põnev koht. Näiteks Äntu Sinijärv, hea nähtavuse korral ka Rummu karjäär. Lisaks mulle meeldib jälgida lennukeid ja pildistada neid. Meil on siuke Facebooki grupp nagu “Plane spotting Estonia”, seal on meil oma kogukond koos. Kunagi sai ka kolme sõbraga loodud selline asi nagu Mercedes-Benz Club Estonia. Klubi toimib tänapäevani väga edukalt. Olen terve elu olnud suur autofänn.
Kui Sul oleks võimalus teha koostööd mõne teise muusikuga, siis kes selleks oleks? Miks just selline valik?
Õnneks on elu pakkunud võimalusi teha koostööd paljudega. Küll aga seda huvitavat asja küsides hakkasin mõtlema, et mul ei ole ühtegi duetti, võib-olla peaks selles suunas mõtlema.
Sulot on võimalik enda sündmusele broneerida siit.
