Abu Dhabi Maailmakaubanduskeskus, Kadrioru loss, Philly Joe's Jazziklubi- oled esinenud päris mitmes kohas. On sul mõni paik, kus tulevikus kindlasti üles astuda tahaksid?
Mulle meeldiks esineda Swissôteli restoranis Horisont. Seal toimub Guido Kanguri kureeritud Esmaspäeva Jazzi kontsertide sari, millest ma tahaks isegi osa võtta. Teisalt, Alexela kontserdimajas olen küll varem üles astunud solistina, aga unistan võimalusest anda seal täispikk kontsert enda loominguga.
Oled tunnistanud oma kiindumust loodusesse — nii kõrbeoaaside kui ka mere vastu. Kui tähtsal kohal on loodus sinu loomingus?
Kuigi loodus on kindlasti minu loomingus tähtsal kohal, siis minu põhiline inspiratsiooniallikas on siiski inimene ise ning temast tulenevad tunded-mõtted. Samas moodustab inimene osa loodusest ning neid ei saa teineteisest eraldada, kuna inimese kohalolek annab teda ümbritsevale oma tähendusruumi. Loodus on stiihiline ning etteaimamatu – seal võib iga elusorganism midagi omamoodi tõlgendada. Kui põder peaks metsas liikudes hiide sattuma, siis tema jaoks on see lihtsalt metsatukk. Inimese jaoks on see aga pühapaik, kust ammutada oma esivanemate väge.
Sul on valmimas uus album - kas fännid võivad oodata jätku varasemale loomingule või on tulekul midagi teistsugust?
Senistele kuulajatele ütlen niipalju, et uus album “Hõbehundi laulud”, mis tugineb kirjanik Vahur Afanasjevi tekstidele, tuleb teistsuguse kõlaga. Plaat saab olema bluusi, funki ja kirjandusliku mõjuga. Varasemad lilled ja liblikad jäävad minevikku ja selle asemel tuleb omapärasem ja vilkam energia. Mõni lugu räägib näiteks viskist, švipsis naistest, vabadusest ja surmast. Toetust tuleb ka Grigori Rõžuki kujul, kes mängib kitarri ja on kaasautor.
Kui sa saaksid vabalt valitud artistiga koostööd teha, siis kelle valiksid?
Iga laulja unistab ikkagi koostööst meisterliku pianistiga, kuna sellest tekivad uued tundepuhangud. Tulemusena saad häid loomingulisi mõjutusi ja vaatad maailma justkui teise pilguga. Ma oskan küll ise klaverit mängida, aga mõne klaverivirtuoosi abil areneksin ise ka lauljana taseme võrra. Mõned andekad inimesed mu huviorbiidis on näiteks Kristjan Randalu või Joonas Haavisto - jazzpianist Soomest. Samuti on olnud mõttes ka Puuluup, kelle nu-folk stiiliga tuleks huvitav kooslus. Vahva oleks ka koostööd teha elektroonilist ja klassikalist muusikat ühendava Nils Frahmiga.
Oled maininud, et kõhklesid akadeemilise ja muusikalise kõrghariduse vahel valides. Kuidas see sul lahenes?
Keskkooli lõpuklassis võtsin vastu raske otsuse ja otsustasin hobiks olnud muusikasse tõsisemalt süveneda. Tänaseks olen õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nii heliloomingut kui ka muusikapedagoogikat koorijuhtimise suunal ning ma ei kahetse sellest hetkegi. Kuigi muusika õppimine on mind tohutult aidanud, tunnen sellegipoolest, et koolis omandatu kammitseb mind vahel loominguliselt. See peaks olema spontaanne ja lõbus – mitte teadus. Kui oled kord muusikat õppinud, siis seda siirast ja süütut lapselikkust on keeruline säilitada, ent see on ülimalt oluline. Loometöö tegemiseks peab igaüks oma tee leidma.
Sa oled muusikat luues väga mitmekesine. Kuhu sa enda ise paigutaksid?
Mul on väga hea meel, et olen artistina saanud luua niivõrd mitmekesist muusikat ja teha koostööd paljude artistidega. Olen end proovile pannud näiteks Viru Folgil, Augustibluusil ja Juu Jääbil – kõik erineva publikuga festivalid. See on mind artistina arendanud. Mu helirežissöör ütles hiljuti, et näeb mind koguni grunge-muusikat tegemas ja olen ka kuulnud võrdlusi, et olen justkui Kadri Voorandi ja Mari Jürjensi vahepealne. Eks ma praegu otsingi just omaenda kõla, mis teeb minust minu.
Milline album või muusikapala on sinu loomingut inspireerinud?
Teismeeas kuulasin ohtralt laulja-laulukirjutaja Joni Mitchelli albumeid “Blue”, “Court and Spark” ja “Night Ride Home” ning Norah Jones’i “Come Away with Me”. Meeslauljatest meeldib mulle Nick Drake ja mainima peab ka legendaarset Ray Charlesi, kelle album “Genius & Friends” jättis oma jälje. Eesti muusikutest pean väga lugu Hedvig Hansoni, Inese, Vaiko Epliku ja Mari Jürjensi loomingust, ent ka klassikaline muusika, näiteks Ester Mägi, on mind inspireerinud. Tõnis Mägi “Siirius” väärib samuti kiitust.
Mis aitab sul muusikat luua?
Lugemine – ja just öösiti – laeb mind tohutult. Praegu on pooleli Anett Kontaveidi elulugu “Võitlejahing” ja Lii Undi “Parim näitleja linnas”. Proovin igal vabal hetkel nendesse sukelduda, et uusi mõtteid ammutada. Tähtsal kohal on ka trenn, mis võib mõneti üllatusena tulla, ent minu silmis on sportlastel ja muusikutel palju ühist. Muusiku elu on tihti pingeline ning tunnen, et mul on nii palju sportlastelt õppida– ka muusikas ei jõua ilma distsipliinita mitte kuhugi. Spordiga ta otseselt ei seondu ent hiljuti kirjutasin loo pärast gongimeditatsioonis osalemist. Inspiratsioon on tõesti kõikjal.
Kas muusikamaastikul on mõni trend, mille naasmist igatsed või vastupidi - mille hääbumist ootad?
Tahan, et live-muusika saaks jälle oluliseks. Muusikaajaloost on tore näide, mil õukondades kirjutas helilooja igaks nädalaks uue teose ja kõik tulid seda kuulama. Mõned aastakümned tagasi oli elav muusika veel populaarsem, kuna vinüüle oli keeruline saada, kassettmakkidest pidi ümber lindistama ja internet ei kubisenud voogedastusteenustest – muud ei jäänud üle! Tahaks näha pidusid või õhtuid, kus kogunetakse muusika kuulamiseks, mille jaoks toob keegi enda lemmikvinüüli. Kaaslastega saaks sedasi ühiselt kuulata, nautida, arutleda. Seda ma igatsen.
Teisest küljest sooviks vähem näha kõmu muusikute või nende eraelu ümber ning sellest tulenevat šokiteraapiat. Minu jaoks peaks muusika olema ülev ja tõstev, aga mitte kõmu kõrval teisejärguline asi. Selle piiriga mängib hästi Eesti artist Kitty Florentine. Tema kergelt sensuaalne, teatraalne ning paeluv karakter on justkui teisest maailmast, ent ta säilitab elegantsuse, stiilsuse ja salapära. Ma ei tea siiani tema kodanikunime! Muusika võiks olla selline, mille mõistmiseks kuulaja peab ise ka natuke pingutama. Asjad jäetakse ütlemata – just see teeb kunsti huvitavaks!
On sul mõni lemmiksöögikoht Eestis, kuhu tihti satud?
Üks eriline koht, mida soovitan soojalt, on NOA. Seal saab nii kulinaarse kui ka visuaalse elamuse, mille nautimiseks soovitan hea seltskonnaga korralikult aega võtta. Samuti on meelde jäänud pererestoran ANNO. Ta asub Tallinna sadama lähedal paekivimajas ning sealne toit on kvaliteetne ja atmosfäär ülimalt hubane. Nädalavahetustel käin sageli Karjase Saias patustamas. Ristikheina kohvikut samuti kiidan: minge tellige pannkoogid jäätisega! Samuti on kiiduväärt Viljandi toidumaastik, mille kilda kuuluvad Rohelise Maja Pood ja Kohvik ning raamatukohvik Novell.
;Kutsu Emma Johanna esinema siit.
