Meie agentuuritasu, mis sisaldub juba hinnapakkumises on vahemikus 25-100€. Selle eest võtame enda kanda suure hulga eeltööd, suhtlust teenuspakkujatega, konsultatsiooni tellijale, mugavat arve võimalust ning garanteerime, et teenuspakkuja ei vea Teid alt. Agentuuritasu hinnavahemik varieerub võttes arvesse hinnapakkumise kogusummat, nt. 1000€ hinnapakkumises on agentuuritasu 100€ ning 250€ hinnapakkumises on 25€ agentuuritasu. 100€ on meie hinnalagi tellides ka teenust, mis ületab 1000€. Nt. 3000€ hinnapakkumises on agentuuritasu ainult 100€. 

Ei. See tähendab, et oleneb kuupäevast võib teenusehind oluliselt varieeruda. Kuigi bändidel ja teenuspakkujatel on kindel hinnavahemik mille raames nad teenust osutavad, siis teatud kuupäevadel võib hind olla isegi poole odavam või ka vastupidi. Samamoodi võib hinda oluliselt muuta bändide puhul väiksemad koosseisud ja esinemiste (settide) pikkus ja arv.

Hinnapakkumised kehtivad enamasti kuni 2 päeva ja teenuste tellimused tuleb kinnitada ettemaksuarvega, mis moodustab 10-50% või kliendi soovil isegi 100% koguarvest. Ettemaks ei kuulu tagastamisele kui klient peaks teenusest või kogu arve tasumisest loobuma. Ettemaksu võime tagastada kui klient teavitab oma loobumissoovist vähemalt 2 kuud ette. Agentuuritasu ei kuulu tagastamisele ka 2 kuulise etteteatamisega. Ettemaksu ei ole tarvis teha riigiasutustel, selleks sobib ka kinnituskiri.

SOODUSPAKKUMISED OKTOOBRIS - NOVEMBRIS

Videodisko

Anna Curly: "Armastan seda, mida ma teen."




Kuidas sai Sinust muusik, kuidas jõudsid muusikani? 


Mu vanemad on muusikud, kõik algas ilmselt juba emaüsast, sest ema harjutas klaverit päris palju. :D Jätkus kodus klaveriga musitseerimisega – isa õpetas käest mängima enne, kui ma veel korralikult rääkima õppisin. Siis pandi mind muusikakeskkooli, kus õppisin klassikalist klaverit, siis astusin Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kuid käte vigastamise tõttu pidin klaveri õpinguid katkestama. Läksin üle muusikapedagoogika erialale, kus sain ka lisaerialana pop-jazz laulu ja siin ma olengi – laulan, teen bändi ja õpetan laulmist ja muusikat. :) Ma olen selle juhtumi tõttu elule väga tänulik. Ma ei tahtnud kunagi päriselt pianistiks saada, ilmselt keha andis ka sellest lõpuks märku, sest ma ise midagi selleks ette ei võtnud. Aga laulda mulle meeldis väga! Mäletan veel, kui väga väiksena võtsin salaja ema kapist kõige edevamad riided, panin need selga ja peegli ees, hoides sussi (mikrit) käes, laulsin igasugu laule. Ma pole kunagi mõelnud, et minust võib saada laulja ja mul saab olema oma bänd. Kui keegi oleks mulle seda 10 aastat tagasi ennustanud, ma lihtsalt poleks seda uskunud. Aga nii on kuidagi välja kujunenud, ma olen lihtsalt teinud suure kire ja armastusega seda, mis mulle väga-väga meeldib ja lõpuks saigi sellest minu põhitegevus. Aga tulen siis sinna juttu juurde tagasi, kus lõppes minu pianisti karjäär, mis oli tegelikult lootustandev, sest olin tegelikult korralik mängija – igal konkursil, milles osa võtsin, võitsin mingi koha. Pärast seda, ei teadnud tõesti, mida oma eluga peale hakata. Peale klaveri mängimist tundus, et ma enam küll midagi teha ei oska. Lausa 14 aastat olin ma ainult sellele ennast pühendanud ja järsku ühel päeval mu käed enam ei töötanud. Ma teadsin kindlalt, et tahan muusikaga edasi tegeleda, aga mida täpselt – ei teadnud. See oli raske aeg minu jaoks. Pärast paari aastast akadeemilist puhkust otsustasin muusikapedagoogika eriala kasuks. Seal oli väga palju võimalusi ja suundi, mis lõpuks said ka omandatud: nt dirigeerimine, hääleseade ja pop-jazz laul. Ma olen väga-väga rahul, et otsustasin selle eriala kasuks, see andis mulle väga tugeva põhja oma muusikatee jätkamiseks. Nüüdseks olen vabakutseline laulja olnud juba 10 aastat ning muusika- ja lauluõpetaja kuus aastat.



Millist muusikat Sa teed?


Minu esitatud muusika viib kuulajat svingi ja rock’n’rolli vahelisse ajastusse, ma ise nimetan seda projekti „Swing’n’Rolliks“. See imiteerib Ameerika 20-50ndate ajastut, kui teate Frank Sinatra’t, Merilyn Monroe’t  ning filme“ Jazzis ainult tüdrukud“ ning „The Great Gatsby“, multifilmi „Tom and Jerry“ (mu lemmik) – see on kõik sellest ajast pärit värk. Need laulud, mida teeme, olid mõeldud eelkõige tantsimiseks, seda esitasid big bändid ja suured orkestrid. Meie oleme seda muusikat natuke kohandanud, sest meil pole big bändi, vaid kvartett ehk 4 liikmeline „mini bänd“. Olen mõelnud seda küll laiendada, aga hetkel on meie koosseisus klaver, kontrabass, trummid, laul ja osades lugudes mängin veel ukulelet, kazoot ja meloodikat. Laule on nii eesti, vene, kui ka inglise keeles (Raimond Valgre, Bravo, Elvis), samuti laule eesti ja vene estraadiklassikast ning laule retro- ja multifilmidest,  ning kaasaegseid pop-lugude töötlusi – ikka samas retrojazzi võtmes. Mulle meeldib nö vanamoodsus – selles on mingisugust sarmi ja võlu. Lugude valik on väga värvikas. On kauneid laule armastusest, toidust (armastus saab olla ka toidu vastu, eksju ;) ), humoorikaid lugusid loomadest (kanadest, ahvist, konnast), absurdse sisuga laule nagu nt on „Banaani telefon“. Mina nimetaks seda kokkuvõttes hea tuju muusikaks. 



Millises punktis Sa oma muusikukarjääriga oled – millised on Sinu suurimad õnnestumised, saavutused ning kuhu tahaksid jõuda?


Seni olen palju aega pühendanud pedagoogikale ja bändi olen teinud nö kõrvalt. Sellest aastast olen otsustanud olla vabakutseline muusik ning tegeleda peamiselt laulmisega. 

Suurimaks õnnestumiseks ma nimetaksin lavahirmust ülesaamine ja selle täielik nautimine. Mäletan väga hästi, kuidas sõna otseses mõttes värisesin nagu leht, kui lavale astusin ja lugude vahel tekstide rääkimine oli suurim hirm minu jaoks. Iga väike samm uue kogemuse ja paremaks saamise juurde on minu jaoks saavutus. 

Seni oleme esinenud Eesti populaarsemates pubi-restoranides, kus nädalavahetustel toimuvad live-muusika õhtud ning eraüritustel- stiili-, firmapidudel, pulmades, juubelitel ja sünnipäevadel. Praegu kõige suurem avalik üritus, kus me oleme esinenud, on olnud vast Õllesummer, aga usun, et tulevasel aastal saab meid kindlasti palju rohkem avalikel üritustel esinemas näha. Minu Anna Curly Bandi swing’n’rolli rong hakkab selles mõttes alles hoogu võtma. :) Ma suhtun igasse lavale astumisse suure kirega – olgu see tausta esinemine mingisuguses restoranis või suurem festival. Ma armastan seda, mida ma teen ja ei ole vahet, kas sind kuulab üks inimene, sada või tuhat, minu armastus laulmise vastu ei vähene.



Mis on muusiku elukutse juures kõige põnevam? Aga kõige raskem?


Vaheldus. Saab esineda väga paljudes huvitavates kohtades, kuhu muidu võib-olla ei satuks, saada tuttavaks ägedate inimestega, maitsta erinevat toitu, olla alati ilus ja kanda erinevaid kostüüme. Samuti uued väljakutsed: proovida õhtujuhtimist, õppida laule keeles, mida ei tunne, improviseerida ehk käituda õhtu jooksul vastavalt olukorrale, laulda või teha midagi, mis plaanis polnud. Hiljuti kutsuti mind asendama kabaree lauljat ja suhteliselt viimasel momendil, nii, et me saime alles 2 tundi enne esinemisaega läbi proovida tantsijatega koreograafiat. Uued laulud ja sammud õppisin videote põhjal ise kodus. See oli vinge kogemus. Muide sel reedel, naistepäeval, ongi võimalus seda show’t nautida Scheeli restoranis. Siis on võimalus olla laval teiste ägedate muusikutega. Nt minu suureks õnneks ja auks on astuda üles 9. märtsil naistepäevakontserdil Salme Kultuurikeskuses sellise legendaarse kollektiiviga nagu “Modern Fox”, ma olen väga elevil.

Kõige raskem on vast see, et puudub stabiilsus. Sa ei tea kunagi, kui palju esinemisi võib tulla ühe kuu jooksul. Mõnikord on nii, et on mitu esinemist samal päeval, aga mõnikord on nii, et polegi nii palju nagu võiks. :) Kui oled freelance ja see on su ainuke leib, siis see loeb. Samuti, kui on esinemine mõnes kaugemas linnas, siis koju jõuab alles hommikupoole. Mind see praegusel eluetapil väga isegi ei häiri, sest hommikul vara ei pea ärkama, aga kui peaksid pisikesed üks päev tulema, siis kujutan ette, et see võib osutuda keeruliseks. Siis veel see, et kuna tööpäevadeks on enamasti nädalavahetus, siis ise ei jõua külastada igasuguseid ägedaid üritusi ja kontserte. 



Milline on kõige naljakam/imelikum asi, mis Sul laval juhtunud on?


Ma mäletan väga hästi oma esimest esinemist Chicagos, ma alles alustasin laulja tegevust ja minu jaoks lavale minek oli väga väga hirmuäratav, samas esinemissoov oli sellest hirmust palju tugevam, aga ma närveerisin ikka tohutult. Ja juhtus siis selline asi, et just sel päeval olid mingid filmivõtted ja 1 mees pidi minu selja tagant kardinatest nö välja hüppama ja mina pidin siis temaga flirtima. :D Mul oli niigi peaaegu pilt taskus lavanärvist ja siis veel pidin flirtima mingi kardinatest väljahüppava mehega. :D Aga lõpuks see pigem aitas lõõgastuda ning ma enam ei närveerinudki nii palju. 

Siis oli selline juhtum veel, kus kutsuti meid pianistiga ühele firmaüritusele tausta mängima, sellist rahulikku mõnusat jazzi, samal ajal, kui inimesed söövad. Kuid siis, kui jõudsime kohale, olid enamus juba korralikult viinuškit võtnud ja tahtsid jazzi asemel hoopiski tantsulkat saada. Ma arvan, et see oli minu teine või kolmas avalik üritus ja meil ei olnud lihtsalt veel piisavalt palju repertuaari ning pealegi olime kaheses koosseisus. Sellistes tingimustes ei ole lihtne inimesi tantsutada, juhul, kui muidugi fonogramme ei kasuta. Kuna suurem osa külalistest olid slaavi verd, siis käiku läks vene romanss „Dorogoi dlinnoju“ (Oh aegu ammuseid), see oli ainuke lugu, mis oli meil repertuaaris varnast võtta, mis kõlas piisavalt veenvalt ja võiks sobida. Vot seda lugu me ülejäänud 30 minutit ketrasimegi. Siiani mäletan, et iga kord, kui tuli refrään, inimesed tantsisid nii hingestatult, nii üliemotsionaalselt, kuigi see kõlas juba mingi 15ndat korda ning seejuures laulsid kõvasti ja valesti kaasa. :D Teist setti me ei teinudki, siis pandi neile lihtsalt maki pealt tümpsu.

Hiljuti oli selline juhtum, et lendasid laulusõnade lehed lavalt ära ja ma panin mingit oma suvalist teksti 3 salmi järjest. See oli ka naljakas ja muide keegi ei pannud tähele, et midagi oleks valesti olnud.

Ma ei tea kui naljakas see on, aga mulle on pidevalt öeldud, et meenutan Tanja Mihhailovat (Saar). Aga Tanja on minu meelest väga äge ja ilus naine, seega mul pole selle vastu midagi. :) Tegelikult arvan, et olen ikka oma nägu ja tegu, mitte kellegi moodi.

Meenub üks naljakas lugu küll, mis puudutab mu artistinime –  Curly. Mis te ise arvate, kui palju kordi minult on palutud esitada laulu “Kauges külas”? :D :D :D Olen hakanud meelega hääldama oma nime teisiti – “KURLI”. Aga Eva mulle meeldib ka väga, sama palju, kui see armas lauluke. :)

Neid lugusid on veel, aga sellest järgmine kord. :) 



Kas Sul on muusikas ka eeskujusid?


Ikka on, kuidas siis muidu. :) Mul on palju muusikuid, lauljaid ja artiste, kes inspireerivad mind. Ma jumaldan neid, kes teevad tõelise suure kire ja armastusega oma asja, seda on alati tunda. Muusiku isiksus on just see, mis kõige rohkem inspireerib. Mulle meeldivad tegelikult erinevate stiilide artistid, kuid lemmikmuusika on ikkagi, mis mahub 20-50ndate aastatesse. Mõned nimed Cecile McLorin Salvant, Emilie Claire Barlow, Hetty Kate, Esperanza Spalding, Cyrille Aimee, Migloko, Diana Krall, Regina Spektor on nüüdisaja tegijatest, eelmise sajandi tegijatest Louis Jordan, Harry Belafonte, Ella Fitzgerald, Doris Day, Louis Armstrong, Fats Waller, Elvis, Michael Jackson jpt. Eesti artistidest nt Iiris Vesik, Kadri Voorand (kes oli ka minu lauluõpetaja), Linda Kanter, Kaire Vilgats, väga inspireerivad on minu jaoks ka Mari Jürjens, Reket, Koit Toome, Ines, Tõnis Mägi, Hedvig Hanson, Liisi Koikson, Kerli Kõiv – nende energeetikas on midagi erilist.



Unistuste üritus/teleshow/lava, kus sooviksid esineda? 


Kõige südamelähedasemad minu jaoks on svingtantsijate peod – see on midagi nii imelist ja erilist, kui selle ajastu muusika saab kokku selle ajastu tantsuga. Tavaliselt on kõik ka vastavalt selle ajastule riides ja kokkuvõttes tekibki selline imeline õhkkond, kus tunnedki ennast nagu oleks ajas tagasi rännanud. Sellised peod toimuvad üle maailma, sest svingtantsijate kommuunid on olemas pea igas riigis. Tantsijad on kõige tänulikum publik üldse ja peagi soolode ajal mul on võimalus mõnikord ka lavalt ära tulla ning ise natuke tantsu lüüa, nii ma tihtipeale teengi, kui näen, et publikus on olemas keegi tantsijatest. :D Vot sellistel pidudel tahakski üle maailma esineda. Ma olen õnnelik olnud selles suhtes, et kui mind on erapeolegi tellitud, siis on see tavaliselt olnud ka selle ajastu stiilipidu, mis tähendab, et ümberringi on olnud enamasti ikkagi 20-50ndate aastate õhkkond. Inimesed on vastavalt sellele ajastule ennast riietunud ja häälestunud. :)

Siis tahaks kindlasti üle Eesti suurematel avalikel üritustel esineda, festivalidel. Raimond Valgre on mulle väga südamelähedane, tema nimelisel kontserdil tahaks esineda nt koos Big Bändiga või orkestriga. Vägev oleks kunagi üles astuda Lauluväljaku laval, kindlasti peaks lava ees olema eraldi tantsuplats sving tantsijatele.

Üks asi veel, mida ma väga tahaks proovida – kinkida oma hääle mingile multikategelasele ehk proovida dubleerimist ja osa võta visuaalsetes projektides ning üks korralik muusikavideo teha.



Milline lugu Su enda repertuaarist meeldib Sulle kõige rohkem? Miks just see?


Ohh, need kogu aeg muutuvad. Mulle meeldivad narratiivse ehk jutustava sisuga laulud, et sa nagu laulad ja siis samal ajal jutustad story’t. Igasugused laulud, mis on kirjutatud multifilmidele, köidavad mind väga. 



Kuidas valmistud esinemisteks? Kas on midagi, millele eriliselt tähelepanu pöörad? Kui jah, siis mis see on?


Hea tuju! Kui lavale lähed, tuleb unustada kõik, mis võis eelnevalt su tuju ära rikkuda. Õnneks seda juhtub harva, kui tuju on halb enne lavale minekut. 

Välimusele. Visuaal on minu jaoks väga oluline. Tuleb arvestada, et kui oled laval, siis sind mitte ainult ei kuulata, vaid ka vaadatakse. Seda ei tasu alahinnata. Ei pea olema väga üleslöödud, aga pigem hoolitsetud. Juhtusin kord kuulama kedagi, kel juuksed olid pesemata, lahtised kingad ja küünelakk kulunud. Selline pilt jääb teadvusse kinni kahjuks. Vastupidine pilt on ka jube muidugi, kui oled ilus, aga laulmine on alla igasugust arvestust. Ühesõnaga ideaalne oleks olla professionaalne ja näha ka presentable välja. :) 

Mis ma veel teen enne esinemist, on spetsiaalsed veidrad hääleharjutused – laulan kõrrest veepudelisse (ei tea, kas nii saab öelda) ja samuti laulan õhupalli sisse ka – see aktiveerub väga hästi tuge. See näeb kõrvalt väga naljakas välja, aga samas ei sega kedagi, sest siis ei kostu hääl nii väga, sest laulad nö eseme sisse. :)



Kuidas veedad oma vaba aega väljaspool muusiku rolli?


Muusik ei ole mu roll, vaid mu “rock n roll”... elustiil, ma tahtsin öelda – see olengi mina. Väga palju tegevusi keerleb siiski selle ümber. Käin swingtantsu trennides, käin tantsupidudel, teiste muusikute live’idel, kontsertidel, teatris, loen või vaatan midagi, mis on seotud muusikaga. 

Aga mida ma siis veel teen, mis ei ole üldse muusikaga seotud, on nt ratsutamine, savist voolimine, kunagi ka joonistasin huvitavaid pilte, aga see tegevus on viimasel ajal kuidagi unarusse jäänud. Mind huvitab veel psühholoogia, astroloogia ja numeroloogia. Lisaks suvel läbisin ka massaaži koolitust. Mulle on pidevalt öeldud, kui olen niisama kellelegi omadest massaaži teinud, et mul on väga head käed ja ma tundsin ise, et tahaks mingit lisaoskust, kus ei peaks häält kasutama – vaikida ja mediteerida. :) Mulle meeldib veel reisida, looduses ja kalal käia, rattaga sõita, korvpalli ja pesapalli mängida…. oi palju asju meeldib. Lähedastega mõnus aja veetmine on oluline. Head sööki süüa ja kaua magada meeldib ka. :) Just panin tähele, et enamus nendest tegevustest, mida nimetasin, on sellised, kus ei pea rääkima ehk häält kasutama. :) 



Millist muusikat kuulad ise kõige meelsamini vabal ajal?


Ikka svingi. :)




Annat saab kutsuda esinema siit.