Milliste tuntud nimedega oled enda pika karjääri jooksul koostööd teinud?
Olen karjääri jooksul teinud koostööd näiteks Onu Bellaga ja 90te keskpaigas mängisin Henry Laksi bändis. Väga huvitav partnerlus oli rokiansamblis House of Games, kus tegime progerokki.
Kohati tundub, et muusikutel on vaja tunda tehnikat sama hästi kui heliloomingut. Kuidas sul tehnikaga on?
Olen üsna vanakooli mees, seega tehnikale ma väga ei tugine. Küll aga kasutan looperit esinemistel, et tekitada samal ajal mitme kitarri heli, mida kutsutakse kihtideks. Neid saan ehitada hulgaliselt, aga tavaliselt ei ole üle kahe-kolme tarvis. Kuigi taustaks saaks panna mõned lood, mis on varem valmis tehtud, siis üldiselt ma seda ei tee, vaid mängin reaalajas sisse ja panen kordama. Peale võimude ja juhtmete ei kasuta ma muid tehnilisi vidinaid.
Mis pilli sa võimaluse korral õpiksid?
Olen minevikus küll klaverit ja ukulelet mänginud, ent praegu olen ainult kitarri peal ega õpi teisi pille. Samas, Araabia muusika ja idamaa pillid tekitavad teatud kimbatust, et õppida sitarit mängima. See on Indiast pärit näppepill, millel on väga omapärane kõla. See heli on nii tugevalt mõjunud, et kohati kõlavad selle piirkonna meloodiad minu muusikaski, kui ma improviseerima juhtun.
Oled sa täheldanud muutusi Eesti muusikamaastikus?
Kindlasti on ta moodsamaks muutunud. Kui vanasti tehti lugu 3-4 pilliga, siis tänapäeval on väljendusvahendeid nagu süntesaatoreid ja muid pille rohkem kasutuses. Sisu ise on algelisem - varem olid nad komplekssemad ning muusika omakorda tõsisem. Tänapäeval esineb aga helilisi nüansse sagedamini, mistõttu muusikapalade põhjad kõlavad laiemalt.
Kas õpetajana töötamine on kuidagi mõjutanud sind artistina?
Mängima pole teisiti õpetanud, küll aga on ta mõjutanud mind eneseanalüüsimise suhtes. Olen õppinud ennast kõrvalt nägema ja enda heliloomingut kriitilisema pilguga lahti mõtestama. Seetõttu salvestan nüüd ka videosid ja olen justkui kõrvaltvaataja ning jälgin end hoolika pilguga.
On sul karjääri jooksul mõni asukoht eriti tugevalt meelde jäänud?
Selle aja jooksul on mällu sööbinud ning erilise mulje jätnud just Raudsilla puhkekeskus. Ta asub Harjumaa ja Lääne Virumaa piiril. Eriti silmatorkav on ta indiaani stiili tõttu, mida ilmestab tohutult kõrge 15-20m püstkoda. Siseruumi mahub kuulama umbes 100 inimest, seega ta sobib hästi pulmade tähistamiseks, järelpidude või firmaürituste jaoks. Interjööriks on on tohutu suur kamin ja tulekolle, mis täidab ruumi soojusega ja teeb kogemuse sedavõrd erilisemaks.
Kuidas kirjeldaksid atmosfääre, mida proovid esinedes luua?
Igas paigas tekib omamoodi tunnetus ja atmosfäär, mis ei sõltu ainult minust endast kui artistist, aga ka vastuvõtvast publikust. Meeleolu oleneb suuresti sellest, kui publik on vastuvõtlik - kuulab ja naudib mõnuga minu kontserti. Sedasi tekib hubane õhkkond, mida kutsun energiavahetuseks. Tulemuseks on positiivne ja ergutav tagasiside protsess tänu millele ma mängin ise ka paremini. Kodus omaette harjutades ei leia ma alati sellist indu, ent esinedes inimestele, kellele see meeldib, hakkab energia justkui neilt endilt välja voolama. Kohati võib see vahetus aeglaselt alata, ent seevastu hiljem, ei saa pidama ega taha lavalt lahkudagi. Esineja ja publiku vaheline sünergia on seega tohutult oluline!
Õppisid Georg Otsa muusikakoolis, kuidas see kogemus oli?
Õppisin Georg Otsa muusikakoolis aastatel 1992-1997 ning toona nimetati soolokitarri õppekava hoopis levimuusika kitarriks. Soolokitarri tunde oli ettenähtud 2 tundi nädalas, aga meil oli õpetajaga kokkulepe, et teeme nädalas ühe tunni klassikalist ja teise elektripilli. Klassikaline kitarr paelus mind väga, eriti mängimiseks vajalik sõrmetehnika ja rahulikum muusikavool. Pean tõdema, et vahepeal tekkis soov teha õppimisest paus ja keskenduda puhtalt harjutamisele. 1993. aastal, olles äsja võitnud lauluvõistluse, tekkis mul dilemma – kas minna kooli või jätkata muu erialaga. Sain pika vaagimise järel aru, et mind kõnetab ikkagi muusika.
Kui juba rääkida dilemmadest, siis oleks ehk tahtnud elektrikitarri edasi õppida. Toona polnud see aga variant, kuna Muusikaakadeemias tuli see eriala alles aastaid peale minu Otsa kooli lõpetamist. Selleks ajaks olin aga akadeemilisest haridusest piisavalt ammutanud ja leidsin endale eraõpetajad ja muidugi ka Youtube’i, mis aitasid arengule kaasa.
Oled küll rokimees, aga kas on plaanis muu heliga katsetada?
Jazzilik stiil on pikalt mõttes olnud. Olen olnud elupõline roki- ja hevimees, olen ka rahulikku akustilist mänginud, ent jazzini pole veel jõudnud. Tahaks seega nii-öelda fusiooni teha ja luua elektrikitarriga rokilikku jazzi.
Kes sind inspireerinud on?
Enamjaolt on inspireerinud ikkagi maailmakuulsad rokikitarristid nagu Yngwie Malmsteen, Joe Satriani, Steve Vai, Steve Lukather ja Gary moore. Kuigi kõik mängivad rokki, siis nende stiilid erinevad märgatavalt stiilis. Hea omapärane näide on näiteks Yngwie Malmsteen, kes ühendab klassikalise muusika ja roki. Tänu temale tekkis ka suurem huvi klassikalise muusika vastu.
Mis viisil eelistad vabal ajal puhata?
Looduses enda laadimine on kindlasti kõige esirinnas, eriti külmal ajal liikumine lõunamaades. Lõuna-Euroopa on absoluutselt lemmik, kuid soojal ajal ei taha sinna kuumuse tõttu minna. Just talvisel perioodil liigun ära ja laen korralikult patareisid riikides nagu Hispaania või Kreeka. Loodusmatkad on samuti südamelähedased.
Erkkit saad kutsuda esinema siit.
